kolmapäev, 30. juuli 2008

Matkimine, III

Minu 4-aastane tütar matkib kõige rohkem ikka mind. See vist ongi kõige tavalisem ja loomulikum arengu osa, et matkitakse vanemaid. Samas on see hea peegel: ma kuulen ja näen, kuidas ma peaks ja ei peaks käituma. Eriti rakendab ta sellist emalikku käitumist oma noorema venna peal, matkides sõna-sõnalt ja täpselt intonatsiooni jälgides mind. Eriti puudutab see väikevennaga pahandamist.

Vahel saab nalja kah. Meil on muidu vist üsna intelligentne pere ja räägime korralikult jne, aga kui ikka väga kops üle maksa läheb, siis tuleb vahel nii mul kui ka mehel mõni vandesõna huulile küll. Ikka haruharva, aga piisavalt, et lapse tähelepanu köita. Nii oligi ühel ilusal suvepäeval juhtum, kus Riinu keset sulnist mänguhoogu äkki teatas: "Ma tahan pissile, kurat küll!" Endal siuke kulm-kortsus nägu peas. Ei enne ega pärast ole ta enam sellist sõnavara kasutanud. Eks me natuke rääkisime ka sellest temaga.
Eks ta on seda huvitavat sõnavara saanud ka oma teismelistelt poolvendadelt, kes sageli nii kenasti keelt hammaste taga ei hoia. Siukesed tavalised eesti poisid.

Mulle tundub ka, et see matkimine on neile lihtsalt huvitav.
Krista juhtumit ma küll kommenteerida ei oska, see tundub kuidagi karmim:)

teisipäev, 22. juuli 2008

Matkimine.vol2

meie 3.aastane Eliise matkib titasid. arvan, et algus sai tehtud sellest, et meie tutvusringkonnas on palju titasid ja kõik imetlesid neid ja pöörasid tähelepanu. Ja just avalikes kohtades ja tähelepanu saades hakkab ta nö titatsema. samuti on mul tunne, et ta hakkab titana käituma kohe kui ma temaga õrn olen. Nagu tunduks talle, et vaid titasid kallistatakse ja musitatakse.
Mänguväljakul ta vahest paneb käed imelikult õlgade juurde, käib "tita-moodi" ajab keele välja ja üldse meenutab Downi sündroomiga last. Teised emad on segaduses. Ma enam ei lase ennast häirida, see käitumine on ka märgatavalt vähenenud pärast printsessiajastu tekkimist. Muidugi äratab ta tähelepanu. Näiteks hiljuti Indogolaste kontserdil hakkas ta keset kontserti ka titat mängima, sest sai tähelepanu osaliseks ainukese lapsena. Seega olen püüdnud talle seletada, et kallistatakse ja hoitakse ka suuri lapsi ja olen aru saanud, et ta tahab lihtsalt rolle võtta ja naudib mängu. Tihti olen ka ärritunult keelanud titatseda. Nüüd ta küsib ennem luba, ja kui ma luban, siis mängib natukene aega titat.

minu arvates nad naudivad rolli võtmist, rollimudel pole muidugi juhuslik.

reede, 18. juuli 2008

Matkimine

Tere head trennikaaslased!
Küsin kohe konkreetselt: kas teiegi lapsed armastavad kedagi-midagi matkida? Kas see, keda ja kuidas matkitakse, on teie jaoks alati tore ja lõbus või tuleb sellega seoses ette ka probleeme?
Minu vanem laps (3a8k) armastab matkida vanainimesi. Tal on kaks vanavanavanemat (ehk minu isapoolsed vanavanemad), kelle juures ta suhteliselt kaua viibib, nii et "õppematerjali" jagub. Matkimine tuleb tal teinekord üpriski meisterlikult välja. Ta ajab lõua ette ning räägib kõvasti, aeglaselt ja vanainimestele omase intonatsiooniga. Kõndides paneb käed seljale, ajab selja kumerasse ja lääpab ringi. Mänguväljakul on tal vahel kombeks teisi lapsi "õpetada" ja seda loomulikult samamoodi, nagu eelpool kirjeldasin. Sellistel juhtudel tundub mulle, nagu ta enam mitte ei matki, vaid see ongi talle omane käitumine?!
Mulle kui tema emale isiklikult see käitumisviis ei meeldi. Ah, et miks see on mulle oluline?;) Seda on raske selgitada - lihtsalt tundub kummastavana, kui 3-aastane käitub nagu 75-ne. Mulle teeb muret, et ühel hetkel tundub matkimisest saavat lapse enda käitumine (a la kui kellegi laps läheks kassi matkides nii kaugele, et ronib linnupesi rüüstama). Tahaksin, et ta käituks nagu "normaalne" 3-aastane: palun trambi jonnides jalgu, mökerda end porilombis, puista oma "lapsesuu pärleid", ole muidu mõnus mehike, aga ära ehmata eakaaslasi mammi moodi tänitades või papi kombel liibates. Ja eks siin ole näpuotsaga seda häbenemist ka, et "ui-ui, mida küll teised täiskasvanud sellise lapse vanema(te)st arvavad".
Täna tuli poiss ühes jonnihoos lagedale veel selle mõttega, et ta tahab olla vanaisa. Mõni aeg hiljem teatas ta järgmises pahameelepuhangus, et ta tahab olla isa. "Meil aiaäärne tänavas" laulu mõtet ta veel ei mõika, aga mida saaksin teha selleks, et ta tahaks olla praegu just see väike poiss, kes ta parasjagu on?
Ootan huviga teie mõtteid, aitähh!

teisipäev, 1. juuli 2008

Järgmine kohtumine neljapäeval, 3.juulil!

Heia!

Tuletan meelde, et paari päeva pärast tulemas meie järgmine kokkusaamine!
Kohtumiseni neljapäeva õhtul!

Merike