Matkimine

Tere head trennikaaslased!
Küsin kohe konkreetselt: kas teiegi lapsed armastavad kedagi-midagi matkida? Kas see, keda ja kuidas matkitakse, on teie jaoks alati tore ja lõbus või tuleb sellega seoses ette ka probleeme?
Minu vanem laps (3a8k) armastab matkida vanainimesi. Tal on kaks vanavanavanemat (ehk minu isapoolsed vanavanemad), kelle juures ta suhteliselt kaua viibib, nii et "õppematerjali" jagub. Matkimine tuleb tal teinekord üpriski meisterlikult välja. Ta ajab lõua ette ning räägib kõvasti, aeglaselt ja vanainimestele omase intonatsiooniga. Kõndides paneb käed seljale, ajab selja kumerasse ja lääpab ringi. Mänguväljakul on tal vahel kombeks teisi lapsi "õpetada" ja seda loomulikult samamoodi, nagu eelpool kirjeldasin. Sellistel juhtudel tundub mulle, nagu ta enam mitte ei matki, vaid see ongi talle omane käitumine?!
Mulle kui tema emale isiklikult see käitumisviis ei meeldi. Ah, et miks see on mulle oluline?;) Seda on raske selgitada - lihtsalt tundub kummastavana, kui 3-aastane käitub nagu 75-ne. Mulle teeb muret, et ühel hetkel tundub matkimisest saavat lapse enda käitumine (a la kui kellegi laps läheks kassi matkides nii kaugele, et ronib linnupesi rüüstama). Tahaksin, et ta käituks nagu "normaalne" 3-aastane: palun trambi jonnides jalgu, mökerda end porilombis, puista oma "lapsesuu pärleid", ole muidu mõnus mehike, aga ära ehmata eakaaslasi mammi moodi tänitades või papi kombel liibates. Ja eks siin ole näpuotsaga seda häbenemist ka, et "ui-ui, mida küll teised täiskasvanud sellise lapse vanema(te)st arvavad".
Täna tuli poiss ühes jonnihoos lagedale veel selle mõttega, et ta tahab olla vanaisa. Mõni aeg hiljem teatas ta järgmises pahameelepuhangus, et ta tahab olla isa. "Meil aiaäärne tänavas" laulu mõtet ta veel ei mõika, aga mida saaksin teha selleks, et ta tahaks olla praegu just see väike poiss, kes ta parasjagu on?
Ootan huviga teie mõtteid, aitähh!