reede, 22. august 2008

"Väike tunneteraamat"


Kirjeldus

Pehme köide
Lehekülgi: 96
ISBN: 978-9985-57-990-9
Mõõtmed: 168 x 250
Ilmumisaasta: 2008
Tõlkija: Marve Randlepp

Raamat on töölehtedena esitatud piltidel baseeruv materjal, mille abil on lihtne väikeste lastega arutleda tunnete teemadel. Raamat annab võimaluse käsitleda teemat terviklikult, pöörates tähelepanu nii erinevate tunnete äratundmisele, nendega toimetulemisele kui ka vältimisele. Materjal sobib teema käsitlemiseks nii suurema grupi lastega kui ka individuaalseks tööks. Raamat on abiks õpetajatele, sotsiaalpedagoogidele, psühholoogidele ja lapsevanematele.

Link ILO kodukale http://www.ilo.ee/tooted/detail.php?cat=21&de=751

Kiituse "ohtudest" >;)

Loovsuhtlemine (vägivallatu suhtlemine) on radikaalselt erinev varasematest lapsevanemaks olemise õpetustest, kuna ta ei ole rajatud laste käitumise kontrollimise paragadigmale. See on paradigma muutus - kontrollilt vabaks andmisele. Vabaks andmine ei tähenda samas kõikelubatavust, nagu vanemad seda tihti tõlgendavad. Vaid lapse arengu toetamist eelkõige oma isikliku eeskujuga – elades ja käitudes igapäevaselt oma sügavaimate väärtushinnangute järgi ning toetades lapses olevaid andeid ja tema kasvamist iseennast ja teisi inimesi ning kõike elavat väärtustavaks inimeseks.

Kiitus ja karistus on mõlemad ühe ja sama mündi kaks külge – vahendid, mille abil kontrollida inimlapsi ning motiveerida neid tegema seda, mida lapsevanem (või ülem) soovib. Kiitus ja karistus on välised motivaatorid ning tänaseks on uurimustulemused tõestanud[i], et välised motivaatorid suretavad sisemised välja ehk ajavad rikki inimese sisemise kompassi, mis hoiab teda oma südametunnistuse ja sisemise sügavate väärtuste kursil ka tormistel aegadel. Kui me oleme oma last püüdnud saada tegema seda, mida meie tahame, kiitusega meelitades või/ja karistusega (millestki ilmajätmisega) ähvardades, lakkavad meie lapsed lõpuks kuulamast iseennast ja oma sisehäält ning ei usalda enam enda sisemisi sügavaid motivatsioone – oma vajadusi ning orienteerivad ennast väljaspool olevate autoriteetide juhistele. See on väga ohtlik juba sellepärast, et mingist hetkest ei ole vanemad enam lapsele autoriteediks vaid seda on sõbrad tänavalt või koolist. Ning kui siis meie lapsel ei ole välja arenenud oma sügavat sisemist usaldust iseenda vastu ja omaenda tõekspidamisi ning väärtushinnanguid, siis võib olla väga tõenäoline, et ta võib langeda erinevate sõprade või gruppide mõju alla ning teha asju, mis võivad kahjustada nii teda ennast kui teisi tema ümber (meenutagem lähiminevikus toimunud peamiselt noorte inimeste vandaalitsemisi Tallinnas ja teistes Eesti linnades). Kiitus ja karistus on väga võimsad vahendid, kasvatamaks kuulekaid karja liikmeid, kes teevad seda, mida autoriteet ütleb.

Peale selle põhinevad kiitus ja karistus mõlemad hea ja vale paradigmal ning „ärateenimise kontseptsioonil“ – keegi on ära teeninud kiituse või karistuse. See eeldab, et järelikult on olemas keegi, kes teab, mida keegi teine on „ära teeninud“, keegi, kes teab, mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb.

Tihtipeale kostavad vanemad siinkohal:“Aga lastele ju meeldib kiitmine. Nad vajavad kiitust!“ Jah, tõesti, lastele, nagu kõigile inimestele, on tagasiside väga oluline. Tagasiside sellest, kuidas see, mida nemad on teinud, on mõjutanud teisi inimesi ja elu ümberringi. Me kõik oleme üksteisega vastastikustes suhetes ja sõltuvuses ning meist igaühes on võime rikastada elu – muuta elu imelisemaks nii iseenda kui teiste jaoks. Seepärast on oluline, et me annaksime lastele tagasisidet, mis aitab neil õppida – õppida seda, kuidas nende teod ja sõnad mõjutavad teisi inimesi, samal ajal võttes vastutuse iseenda tunnete ja vajaduste eest ning modelleerides sellega lastele, et nemad ei põhjusta meie tundeid ega vastupidi, vaid meie tunnete juurteks on meie rahuldatud või rahuldamata vajadused.

Seepärast on siinkohal taas suurepärane võimalus praktiseerida ausust ja ehedust, väljendades võimalikult spetsiifiliselt, milliseid tundeid see, mida minu laps tegi, minus äratas ning millised minu vajadused selleläbi rahuldatud said (või rahuldamata jäid).

Nii võiks siis „kiitmine“ selles uues paradigmas kõlada järgmiselt:

Kui ma näen/kuulen (konkreetne lapse tegu või sõnad)....

Siis ma tunnen (minu tunne)........

Sest minu vajadus (minu vajadus)..............

Sellisest tagasisidest on lapsel võimalik õppida, et ahaa!, need ja need minu teod või sõnad rikastavad kellegi elu ning tal on võimalus teha vaba valik teinekordki sellist tegu korrata (või tegemat jätta), kui see rahuldab ka tema vajadusi.

Kui me aga kiidame/laidame lapsi nn „traditsioonilisel“ moel, („Küll Sa oled tubli tüdruk!“, „Küll sa oled paha laps!“ jne), siis esiteks me alandame lapsed objektideks ja selles peitub oht, et lapsed võivad samastada ennast hinnanguga, mille me neile anname ning hakata eitama iseendast seda osa või neid osi, mis teiste poolt heakskiitu ei leia ning kaotavad selle läbi ühenduse iseenda ja oma vajadustega. (oma keskmega), püüdes teha omi valikuid edapsidi ajendatuna sellest, et ära teenida kellegi kiitust (või armastust, kuuluvust jms!) või vältida karistust. Lapses ei teki tugevat eneseusaldust, et ta on ok just sellisena nagu ta on! Vaid pigem kogeb laps sellisel juhul meie poolt tingimustega armastust – olen ok ainult siis, kui teen teatud asju, mis emmele-issile sobivad jne.

Veel on kiitmise-karistamise oht selles, et välised motivaatorid suretavad sisemised välja (taas teadlaste uurimustulemuste põhjal väidetud) ning sõnaline kiitus suretab loovuse, kuna loovuse eelduseks on risk – julgus teha midagi uutmoodi, mis võib õnnestuda või mitte. Sõnaliselt kiita saanul lasub nn kaudselt väljendatud ootusekoorem, et ta sooritaks järgmine kord vähemalt sama hästi.

Kõigil väikestel lastel on suur vajadus vanemate tunnustuse järele. Kuid see on meie VASTUTUS, vältida selle vajaduse ekspluateerimist oma mugavuse huvides. Kuna kiitust tõlgendavad lapsed tihti mitte ainult oma ühe või teise teo heakskiitmisena, vaid kogu oma isiksuse aktsepteerimisena, siis on kiitus kindel lapse eneseväärtuse ja –usalduse „õõnestamise retsept“.

Teadlased väidavad, et nn „sõltuva eneseusalduse“ tekkimist põhjustavad:

a) võistlus – „suurepärane“ viis õpetada inimestele, et keegi on millegi vääriline ainult siis, kui ta võidab ning õõnestada inimlaste eneseusaldust;

b) tingimuslik armastus (ka armastusest ilma jätmine – kasvõi lühikesiks hetkiks);

c) kiitused;

Kuidas siis õpetada lapsele, et igal teol on tagajärjed?

Meenutagem taas, et iga teo taga on vajadused, mis seda tegu tegema ajendavad. Me oleme harjunud tavaliselt pöörama tähelepanu sellele lapsele, kellele „on liiga tehtud“. Mina soovitaks väga püüda kuulata kindlasti seda (või just eelkõige seda!) last, kes nö on „kakluse algataja“ – mida ta võib tunda ja vajada sel hetkel? Millised tema vajadused olid rahuldamata, mis ajendasid teda just sellist (vägivaldset) valikut tegema? Ja pakkuma esmalt talle empaatiat. (kas sa tunned........, sest sa vajad.......?) Ning seejärel, kui oleme saanud ühendust lapse vajadustega, teda tõeliselt mõistnud (NB! Lastes oma meeltes vabaks igasuguse soovi mingit meie poolt soovitavat kindlat tulemust saavutada!) , on meil võimalik aidata tal näha, et on palju muid võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks, kui see, millel tagajärjed kahjustavad teisi või teda ennast . Et on võimalik hoida võrdväärselt olulisena nii tema kui teise vajadusi ning et elamine sellises maailmas, kui igaühe vajadustega arvestatakse, on palju mõnusam – ja selline praktika mida siin just kirjeldatud, on ju suurepärane kogemus lapsele, et need ei ole ainult meie sõnad, vaid me tõepoolest väärtustame igaühe vajadusi ka sel hetkel selles situatsioonis.

Kui ühendus lapsega on loodud, on tõenäoliselt aeg väljendada ausalt iseennast (ausalt siinkohal tähendab ilma kriitika, süüdistamise ja hukkamõistu ning hinnanguta lapse tegevusele, vaid väljendades seda, mida mina tunnen ja vajan sel hetkel – ehk avada oma süda.) ja öelda näiteks: „Kui ma näen, et sa hammustad teist last ja ta nutab, siis ma olen tõeliselt mures, sest ma sooviksin, et kõigil oleks meie liivakastis (koduümbruses) turvaline ja mõnus olla. Kas Sa ütleksid mulle, mida Sa kuulsid mind praegu rääkivat?“ (saamaks tagasisidet, et laps tõepoolest kuulis seda, mida ma soovisin väljendada ning et see „puudutas“ tema olemust.) See on taas samm ühenduse loomise poole.

Üsna sageli võib meid takistama tulla süü- või häbitunne (a’la „isver kui piinlik, minu laps kakleb, see tähendab, et ma ei ole hea lapsevanem osanud olla!“). Ka see tunne tuleneb nn „vanast paradigmast“ – sellest, kui meie uskumustesüsteemis on sees, et on olemas „head ja halvad lapsevanemad“. Ning tõenäoliselt vajaksin ma sellisel juhul kõigepealt ise empaatiat – südame tasandil kvaliteetmõistmist – mida mina sel hetkel tunnen ja millised minu vajadused endast märku annavad.

See kõik ei pruugi sugugi lihtne olla – paradigma vahetus on suur töö ja nõuab tähalepnu, aega, pühendumist ja julgust teha teisi valikuid, kui minu peres ja ühiskonnas on võibolla senini harjutud tegema.

Kuid lapsed vajavad vanemaid, kes elavad ausalt ja pühendunult oma väärtustele. Lapsevanematena on meil võimalus olla näidiseks ja modelleerida seda igal eluhetkel, mida me soovime, et meie lapsed õpiksid ja kuidas nad elaksid.



[i]Täpsemaid viiteid leiad Alfie Kohn „Unconditional Parenting“, „Punished by Rewards“, www.alfiekohn.org/

kolmapäev, 6. august 2008

Matkimisest

Tere ka minu poolt!

Lugedes Heleni, Krista ja Ilona kirjutisi matkimisest, on mul rõõm, et blogisse on rohkem elu tekkimas !

Küllap ei ole see teile uudiseks, et matkimine on üks õppimise viis. Näiteks märkan ma isegi, et õppides midagi uut, matkin ma esmalt neid inimesi, kes on mulle selles valdkonnas eeskujudeks ja õpetajateks ning hiljem, kui teema selgeks ja omaks saanud, leian oma viisi.

Kristale soovitaksin rääkida lapsega, väljendades ausalt, oma tunnete eest vastust võttes, mida Sina tunned ja vajad siis, kui Sa märkad last vanavanemaid matkimas.

Soovitan enne võibolla "peaproovi" teha (kas päevikus või meie trennis näiteks...) Üks taolise dialoogi algus võiks olla ehk selline:

Ema:" Kui ma näen, et Sa vanaisa moodi jalga liipad ja kuulen, et sa vanaema moodi räägid, siis ma olen veidi murelik, sest ma soovin, et sina oleksid sina ise! Kas Sa vaataksid mulle silma sisse ja ütleksid mulle, mida sa kuulsid minult praegu?" (Oluline on väljendada objektiivset hinnanguvaba VAATLUST, mis stimuleerib Su tundeid; oma TUNDEID; VAJADUSI, millest need tunded märku püüavad anda ning SOOVI (siinkohal soovitan ÜHENDUSE loomiseks palvet tagasi peegeldada öeldut.)

Kuidas see ettepanek tundub?

Loeksin huviga, kas ja kuidas selle päriselus proovimine läks!

tervitan

Merike