kolmapäev, 6. august 2008

Matkimisest

Tere ka minu poolt!

Lugedes Heleni, Krista ja Ilona kirjutisi matkimisest, on mul rõõm, et blogisse on rohkem elu tekkimas !

Küllap ei ole see teile uudiseks, et matkimine on üks õppimise viis. Näiteks märkan ma isegi, et õppides midagi uut, matkin ma esmalt neid inimesi, kes on mulle selles valdkonnas eeskujudeks ja õpetajateks ning hiljem, kui teema selgeks ja omaks saanud, leian oma viisi.

Kristale soovitaksin rääkida lapsega, väljendades ausalt, oma tunnete eest vastust võttes, mida Sina tunned ja vajad siis, kui Sa märkad last vanavanemaid matkimas.

Soovitan enne võibolla "peaproovi" teha (kas päevikus või meie trennis näiteks...) Üks taolise dialoogi algus võiks olla ehk selline:

Ema:" Kui ma näen, et Sa vanaisa moodi jalga liipad ja kuulen, et sa vanaema moodi räägid, siis ma olen veidi murelik, sest ma soovin, et sina oleksid sina ise! Kas Sa vaataksid mulle silma sisse ja ütleksid mulle, mida sa kuulsid minult praegu?" (Oluline on väljendada objektiivset hinnanguvaba VAATLUST, mis stimuleerib Su tundeid; oma TUNDEID; VAJADUSI, millest need tunded märku püüavad anda ning SOOVI (siinkohal soovitan ÜHENDUSE loomiseks palvet tagasi peegeldada öeldut.)

Kuidas see ettepanek tundub?

Loeksin huviga, kas ja kuidas selle päriselus proovimine läks!

tervitan

Merike

1 kommentaar:

Krista ütles ...

Tänud nõuande eest! Proovin seda rakendada niipea, kui võimalik, sest kirjeldatud matkimist on mõne nädalaga tunduvalt vähemaks jäänud.